Kindaid loobitakse

Neid kindaid on mulle nüüd vähemalt kolmelt poolt visatud, et peaks reageerima kuidagi. Ah, las siis pealegi, tavaliselt siin ma midagi muud ei kirjuta kui oma näputööst, aga täna on mul Tätte ja piparmündi-melissi tee, et siis teavitan ilmarahvast oma seitsmest fakt-kiiksust, nii ehk pikka aega jälle mureta, muidu lähevad kallid lugejad jube nõudlikuks.

1. Kui ma koristan, siis nean konstantselt kõik segaduse maa põhja. Laps hoiab heaga kaugemale, sest ma ei luba tal neid vandesõnu kuulata. Nii ma siis ma käin tolmuimeja ja lapp käes ja vannun sosinal.
2. Ainus materiaalne asi, mille saatusest ma hoolin, on minu Fiskarsi käärid. Neid kasutan ainult mina. Olen olnud sunnitud neid röögatustega päästma mitmel korral. Ja kui nad minul peost peaks pudenema, siis ma tavaliselt halan mingi 10 minutit.
3. Etteteatamata visiite vastu ei võta. Olen valmis sulgema uksed ja toas valguse, aga lahti ei tee. Isegi kui toad säravad kui prillikivi ja pirukas ahjus. (V.a väga lähedased sõbrad.) (P.S Ei ma ei ela seapesas, meil on suhteliselt korras, selle pärast on see mitte lihtsalt fakt vaid tõupuhas kiiks)
4. Lennuki õhkutõusmisel loen Meie isa palvet. Ei ole kristlane selle verepuhtas mõistes ja surma ka ei karda, aga ükskord raputas.... liiga palju mu karastunud närvikava jaoks. Alguses oli palve lugemine rahustamiseks, nüüd lihtsalt harjumus.
5. Ma proovin alati osa oma kraamist abikaasa pagasisse peita. Aga ta näeb mind läbi, sest ta pakib kolme nädala kraami ühte seljakotti nii et silm ka ei pilgu ja siis minu šampoonipudel või raamat või vardad lihtsalt turritavad kuskilt välja. Aga ma proovin edasi.
6. Alates 13 eluaastast kuni 2 aastat tagasi mõtlesin eranditult inglise keeles.
7. Vanaema juures istun alati ilmvõimatult kaua üleval (kodus langen kui niidetult kasvõi kell 9 õhtul), varemalt lugedes, nüüd kududes ja täna blogides :)

Kiiksutage ja tõsiasjatage: Tikrimari, Kajakas (kas Sind tuleb aplausiga kapist välja meelitada?), Maarja, Susa, Thredahlia, Ljudmila ja las but not least Kyyks