Capecho

Lisatud pilte!

***
Saage tuttavaks, mu kõige suurem murelaps ja lõppkokkuvõtteks kõige änksam kehakate, mis mulle igal seljasolekul ohtralt kiitusi kogub.
Pildid on nii kehvad, kui vähegi olla annab, üks põhjusi, miks ma sellega olen nii kaua viivitanud, ongi halvad pildid. Aga praegu ei paista ka kuskilt otsast mõnd pildistajat näha, kel saaks sabast kinni võtta ja ühe pargi-muuseumi pildiseeria teha.
Nii, et paremate puudmisel leppige sellega, mis on.
Mul oli nimelt vaja ühel pidulikule üritusele õlakatjat, pitssalli päris ei tahtnud ja kui mul jaanuari lõpupäevil Vogue Knitting postkasti potsatas, siis oli mu valik koheselt tehtud. Siinkohal ma tänaks Krentut, kes oma kunagise ilusa kampsikuga minu üldse huvi äratas selle kuduajakirja vastu.
Ma usun, et kõik maailma kudujad, kes seda Nora Gaughani ilmaimet on püüdnud teha, on disaineri ja Vogue Knittingu maapõhja sajatanud. Sest ajakirjas on originaalversioon palju ilusam (tädi hoiab käed ristis ja käeaugu jubedused ei paista välja). Esiteks pole ma mitte iial olnud mõne asja kudumisel nii närvis, ettehirmutatud craftster.orgi foorumis toimuva arutelu tõttu. Ainuke mõõt, mis antud, oli ühe viiskülje serva pikkus, aga sellest loomulikult ei piisa, kui oled materjali välja vahetanud, küll ülisarnase lõnga vastu, aga siiski. Kui ma ta lõpuks esialgseks proovimiseks valmis sain (tuhat lahtist otsa rippumas nagu tatiread), siis ma hakkasin peegli ees nutma. Nii palju tühja tööd. Otsustasin, et vähemalt krae peab ära kuduma, ehk avitab natukene (ma kudusin S suuruse järegi ja tuli nagu L) vormi tõsta seda kartulikotti. Läks natuke paremaks. Ja siis ma vaatasin, et mul on veel 70 grammi lõnga alles ja korjasin allserva eestüki rombi küljest silmad üles ning kudusin üle selja põiki palmikulise osa - kaenlaauguaugud kadusid. Kohe nägi parem välja. Aga suur oli ikkagi, eriti hõlmad. Ümberkudumiseks aega polnud, ning seega otsustasin, et tuleb lihtsalt hõlmad risti panna, krae siseküljele õmblesin nööbi ja heegeldasin nööbiaasa (et üks pool alla ei vajuks) ning kinnitasin eest hõlmad hoopis vanavanaema hõbeprossiga. Väga ilus sai.
Parameetrid:
Lõng: Canetta Merino's Otto (100% meriino, 50 gr = 90 m)
Vardad: 4,5 mm
Muster: Nora Gaughan Capecho Vogue Knitting, Winter 2007
Pilt Typesetteri poolt
Ja siin võeti mind piiramisrõngasse itaalia tädikeste poolt, kellele ma ei suutnud selgitada, kuidas see tehtud on, sest nad arvasid seda ise teadvat ning rääkisid minust üle, esitades mingeid ulmelisi versioone, kuidas ma olen kogu selle asja <> sellistest kujundidest kokku õmmelnud. Siit on näha ka, kuidas tagumine põikpalmik aitab asja ilusti istuma.
Aga teistele proovijatele: kindlasti peab lõng olema väga väheste keerdudega, ning vardad erinevalt mustris märgitud 5,5 asmemel 4,5 mm vms.
Ahjaa selle kudumisega sain ka teada, et inglise stiilis (st parema käega lõnga hoidjad) koovad tunduvalt tugevamalt, kui vasakukäega lõngahoidjad. Vahe on väga suur.