Friday, May 26, 2006

Käsitöö massidesse

Ei, pealkiri pole loosung. Ma loen kahte eestikeelset käsitööfoorumit... eks ole, hästi meeldiv on, et käsitöö on leidmas seksikaid väljendusviise, laiemat kõlapinda ja tekitab klubilist tunnet, motivatsiooni, ideid, ka on lihtne abi leida - kõik see on väga positiivne... aga... noh...teate, ma ei taha kedagi solvata siin eksju... aga asjast ausalt...
Ma pelgan, et kui 8. juuni hommikul lennukist maha astun, siis juba lennujaamast lahkudes kohtan tänavatel tuhandeid Eesti naisi... heegeldatud toppides (teate, see bikiin + lillelatakad) ja võrkponts^odes, heegelmurumütsid peas, kõigil kohustuslikult heegeldatud lilled siia-sinna riietusele topitud, motiivikotid käes. Kõrvas ripuvad kohustuslikus korras plastpärlitest ehted. Kogu see kupatus on tehtud odavast akrüül-, karva- või s^enilllõngast...
See ei ole ju nii? Palun öelge mulle, et ma ei näe sellist laviini!
Ma ei tea, miks, kulla eesti naised, te teete massiliselt neid lilli ja ponts^osid ja arvate, et see on moes. Noh ma ei tea, siin olid need asjad moes 1,5 aastat tagasi, eelmine suvi veel kõlbas panna... enam küll mitte. Ma ei tea, miks on teil tahtmine teha asju kõik ühtemoodi, astudes ühte jalga? Miks tehakse pisikesi projekte, paksust lõngast ja võetakse s^nitti ameerikamaa veebilehekülgedelt?
ärge mõistke mind valesti, ma ka ei ole mingi moeguru või disainer (Mann ja Elsa ja Liia esimese hoobiga tulevad meelde, kes võiks väärida nimetust kudumoelooja), isegi teen ajakirjade ja valitud veebikülgede mustrite eeskujul, aga ma ei kipu neid hoogtöötegemisi tõsiselt võtma. Kas teile meeldib siis olla sarnased?
Põhimõttelsielt, ma ei saa aru... kas keegi oskab siin seletada seda asja?

Nii nüüd natuke ikka käsitööd ka:
Kiri keskjoone pikkus on ca 50 cm, kootud on 18 motiivirida ja aina hullemaks läheb, hetkel on mul varrastel vist ca 400 silmust, tõotab tulla üle 600. Väike paus on sees, sest villane lõng soonib pidevalt mu nimetissõrme ja valus on kududa. Peab leidma mingi nipi, lähen ostan plaastreid... vähe aega on jäänud, maksimaalselt 1 nädal, et valmis saada.
Debbie Bliss Cathay leidis uue väljundi, provime kududa raglaani, ülevalt alla. Taastatud lõng läheb täna kerimisele, lõpuks ometi kuivas ära. Sõnaga, rikume natuke närve, nagunii tekib sellest suur pusa.

6 comments:

Elsa said...

Vaat kus nüüd lajatas! ;))
Tegelikult kipun sulle takka noogutama. Istusin kevadel ühel koosolekul (rida riigiametnikke ja valdav osa muide ise mitte käsitöötegijad) ja no tugevalt üle poole naisterahvastest kandis jakirevääril heegeldatud õiekesi. Minul läheb juba selle peale isu ära ;) Sama lugu on nüüd salsaseelikuga, et eelmisel aasta muretsetud seelikud lisa enam ei saa - kõik kohad on neid sel aastal nüüd täis :|
Aga nii hull vast olukord ikka pole, kui kirjeldasid. Kõik ikka massidega kaasa ei jookse :) Aga ühes olen sinuga vastakal seisukogal - see, et moest väljas, mind ("amatöör-disainerit") eriti ei häiri s.t see pole minu jaoks üldse argument millegi mitte-kandmiseks. Kui ikka meeldib, siis kannan... aga meelsamini kannan siis, kui ta just nii massimoe suundadega ei kattu :P

Ing. said...

Noh, see moe näide on natukene nagu "väljas", sest uskuge või mitte, aga Itaalia tänavatel te massimoodi ei näe (ma siin praegu pubekatest ei räägi, need käivad igal pool maailmas samasuguste riietega), siin on ausees omanäolisus. Kedagi ei vaadata halvasti, kui ta nt. tikkpeenete kinganinadega ringi käib. Salsaseelikud on ka siin. Neid lilleõisi oli üllatavalt vähe näha, pontso on siin rohkem nagu tarbeese - pole piisavalt külm, et jopet kanda, aga jaheduse kaitseks sobib pontso imehästi. Vabandage katusega essid puuduvad klaviatuurilt.

Anu said...

ei saa varjata, mul samasugused mõtted peast läbi käinud:) tegelikkuses olen aga vaid volangsalle tänaval näinud ja lillemotiiviga salle ka. heegeldatud lilled - no mood on mood, ja kui kantakse, siis kantakse, inimese kohta see üht-teist ütleb, mulle meeldib. kui mingi asi moest väljas on - ma kannan ikka seda, mis mulle meeldib, ja asju üheks hooajaks osta ma ei näe mõtet. Pontšod on lihtsalt lahedad! Ja neid on mõnus teha.
igasugu kampaaniate ja koostegemiste suhtes olen skeptiline.

Signe said...

Sinu kirjeldatud masse ma pole küll kohanud, nii et tule ikka lennukist ilma paanikata maha :D.
Ma olen ka sellele teemale mõelnud aga blogis pole tahtnud teemaks võtta, solvan äkki veel kedagi!

Ma ei taha olla kriitiline, on ju tore kui inimestele on hobid ja need kellelegi liiga ei tee :), aga maitsekust ja originaalsust napib.

Epu said...

Noh, mõte on õige, kuid ei tasu asja üle dramatiseerida. Asi pole midagi nii hull. Ja inimesed, kes kananvad enda tehtud asju seljas, on ikka vähemuses. MIna võin öelda, et ma küll jälgin, kuhu mood liigub, kuid ma jooksen ainult siis kaasa, kui asi mulle meeldib. Ja ma ei jäta ühtegi asja kandmata sellepärast, et see võib-olla moest läinud on.
Töötan Tallinna vanalinna ühes poekeses.. Keerusalle on näha kõige rohkem hiinlastel. Samuti heegeldatud lilli. Kusjuures kui ma midagi originaalset näen, mis õhku ahmima panen ja ma võitlen tungiga koputada õlale ja küsida, kas saaks eset katsuda, on tegemist tavaliselt eestlaste või soomlastega.
Ja pealegi.. need kaks käsitööfoorumi rahvast.. neid on ju tegelikult vähe, kui võtta kogu eesti rahvaarvu peale.. nad kaovas massi sekka ära.. Ja inimestele, kes on käsitöövõhikud, on ka meie jaoks kõige tavalisem sall niiiiiiiiiiiiii erakordne asi, et..
Võrdlusena võin ma tuua päikseloojangu pildistamist. Kõik me oleme seda teinud, onju? Iga loojang on omaette ilus, ainulaadne, jäädvustamistväärt tegelikult. Aga miks peab seda niii tihti ja nii paljude poolt pildistatama?

Sirkus said...

Mulle kùll massiliselt midagi silma ei jàànud. Suvetoppide aeg on muidugi ees ka veel... Pontshode (katusega tàhtede puudumisel lubatakse kasutada sh ja zh)ja sallide aeg oli ka mòòdas juba.