Ei, pealkiri pole loosung. Ma loen kahte eestikeelset käsitööfoorumit... eks ole, hästi meeldiv on, et käsitöö on leidmas seksikaid väljendusviise, laiemat kõlapinda ja tekitab klubilist tunnet, motivatsiooni, ideid, ka on lihtne abi leida - kõik see on väga positiivne... aga... noh...teate, ma ei taha kedagi solvata siin eksju... aga asjast ausalt...
Ma pelgan, et kui 8. juuni hommikul lennukist maha astun, siis juba lennujaamast lahkudes kohtan tänavatel tuhandeid Eesti naisi... heegeldatud toppides (teate, see bikiin + lillelatakad) ja võrkponts^odes, heegelmurumütsid peas, kõigil kohustuslikult heegeldatud lilled siia-sinna riietusele topitud, motiivikotid käes. Kõrvas ripuvad kohustuslikus korras plastpärlitest ehted. Kogu see kupatus on tehtud odavast akrüül-, karva- või s^enilllõngast...
See ei ole ju nii? Palun öelge mulle, et ma ei näe sellist laviini!
Ma ei tea, miks, kulla eesti naised, te teete massiliselt neid lilli ja ponts^osid ja arvate, et see on moes. Noh ma ei tea, siin olid need asjad moes 1,5 aastat tagasi, eelmine suvi veel kõlbas panna... enam küll mitte. Ma ei tea, miks on teil tahtmine teha asju kõik ühtemoodi, astudes ühte jalga? Miks tehakse pisikesi projekte, paksust lõngast ja võetakse s^nitti ameerikamaa veebilehekülgedelt?
ärge mõistke mind valesti, ma ka ei ole mingi moeguru või disainer (Mann ja Elsa ja Liia esimese hoobiga tulevad meelde, kes võiks väärida nimetust kudumoelooja), isegi teen ajakirjade ja valitud veebikülgede mustrite eeskujul, aga ma ei kipu neid hoogtöötegemisi tõsiselt võtma. Kas teile meeldib siis olla sarnased?
Põhimõttelsielt, ma ei saa aru... kas keegi oskab siin seletada seda asja?
Nii nüüd natuke ikka käsitööd ka:
Kiri keskjoone pikkus on ca 50 cm, kootud on 18 motiivirida ja aina hullemaks läheb, hetkel on mul varrastel vist ca 400 silmust, tõotab tulla üle 600. Väike paus on sees, sest villane lõng soonib pidevalt mu nimetissõrme ja valus on kududa. Peab leidma mingi nipi, lähen ostan plaastreid... vähe aega on jäänud, maksimaalselt 1 nädal, et valmis saada.
Debbie Bliss Cathay leidis uue väljundi, provime kududa raglaani, ülevalt alla. Taastatud lõng läheb täna kerimisele, lõpuks ometi kuivas ära. Sõnaga, rikume natuke närve, nagunii tekib sellest suur pusa.
