Võtame järele / Catching up

Oh issuke, kui palju vett on vahepeal mere voolanud. Pikk blogimisepaus on tingitud tegelikult sellest, et me pere pisim pätt valas mu arvutisse pudelitäie vett ja kaks kuud olen ma ilma pidnud hakkama saama. Rääkimata sellest, et Omaani puhkuse ajal pani ka mu fotoaparaat pildi taskusse ( ning sellest, et ämma-äia kuuajase külaskäigu raames kadus ka mul igasugune huvi ükskõik millise käistöölise tegevuse vastu. Nüüd on mul uus arvuti (ja sellega seoses väga tühi rahakott), fotokas tuli parandusest tagasi ning ämm ja äi lendasid nädala alguses oma koju tagasi.

Oh dear, how time has flown by! My long absence from blogosphere has been due to the parting of my computer after it got a nice shower from the able hands of my younger daughter. It has been two months without my laptop. Not to mention, that my camera refused to work ever since our holiday to Oman, and  also because my in-laws visit didn't allow me any time for crafting. Now I have a new laptop and  the camera got back from repairs as good as new. And my in-laws left this week  too. So now I'm back with my hands itching for new projects. 

Vahepeal kudusin ma valmis ainult 18 mütsikest liiga varakult ilmaletulnud beebsude jaoks. Kokku saime me neid oma kudugrupiga 59 valmis ning kuuldavasti on mõned veel minu kätte jõudmata. Aga ma loodan, et need ka varsti me kingikotti saabuvad, et saaks mütsid lõpuks ometi haiglasse ära viia.

The only project I was able to work on during these 2 months of procrastination was the charity knitting UAE Amiras (that is our knitting community) were doing - we made Eenie, Meenie, Minie, Moe hats for the local hospital. I made 18, in total we got 59, that is 9 more than we projected. Some may be loose around town just yet, but I'm hoping those will find their way to me soon too, so we can drop off the hats in the Corniche hospital as soon as possible. 

Lõngaks paluti meilt akrüüli ja/või puuvillast, ja kuigi ma kumbagi ei armast, eriti seda naftasaadust, siis hea eesmärgi nimel võib ka mõnest asjaolust mitte suurt numbrit teha. Selliste pisikeste mütside kudumine võtab vähe aega ja vaeva, aga võib mõnele kudujale raske olla - pildid väiksetest nääpsudest kuvöösis on emotsionaalselt väga rasked. Mina püüdsin kudumise ajal meeles pidada, kui palju abi ja rõõmu võib olla mõnele nääpsule ja tema vanematele ühest ainsast mütsist. Ka kõige pisemate mütside (mis passivad väiksemat mõõtu munale pähe) kudumise ajal proovisin hoopiski mõelda sellele, et kaetud peaga pisike lahkuja või oma elu eest pidevalt võitleva mikrobeebi emal ja isal oleks natukenegi tröösti teades, et mütsiga tulevad kaasa head soovid.

The hats are knit in acrylics and cottons, and though I do not like neither of these fibers particularly, I managed to overcome my reluctance because of the good cause. Knitting these little hats takes little time and effort, but may be very difficult to some knitters - inevitably one may start thinking of the condition the babies are in when born early. I tried hard to remember throughout the knitting process that these hats may bring a lot of relief to preemies and joy to their parents and even when I was knitting the tiniest ones (that barely fit an egg) I found comfort in thinking the parents of the ones that are leaving us and the ones who are fighting hard for their survival not only get a hat but lots of good wishes knit into it. 

Minu mütside tagamaad on Ravelry lehel. 

The information about my hats can be found on my Ravelry project page.