Koht päikese all / My place in the sun

Aeg on küps. Juba mitu aastat olen ma oma isiklikust nurgast unistanud. Isegi mitte toast, sest see võiks avada Pandoora laeka (ja ma ostleks end lüngapoes pankrotti) või lasta laiskusekollil võimust võtta ja selle oma koha korras hoidmine oleks väga kahtlane, vaid just oma nurgast. Kohast, kuhu lähevad mu kallid käsitööraamatud, ajakirjad, päranduseks saadud karamellikarbid, kus nüüd on nööpnõelad ja mis on keskeltläbi 50aastat vanad, ja õmblusmasin, ja kus saaks oma vihikeerutamise "vihmavarju" demonstreerida, ja kus oleks purgid kõigi mu varraste ja muude vidinatega. Kindlasti pidi ses nurgas olema palju valgust ja ümberringi põrandapinda, kus saaks kangaid lõigata (suurest õmbluslauast unistamine oleks juba liiast).

It is time! For a few years now, I have been dreaming of my own corner. My place under the sun. Not of my own room, because that would be the same as opening a Pandora's box. It would  very soon become an explosion of crafty mess resulting from excessive shopping.  Not to mention a possible bankruptcy. So a corner - with my crafting books on display, and organized collections of my magazines and caramel boxes that I've inherited  and that safeguard all my  pins and buttons and odds and ends, and my sewing machine, and glass jars with all my needles and notions. In my vision the corner needed to be airy and light, oath plenty of floorspace around for my blocking and cutting the fabric needs. 

8 kuud olen ma siin seda asja kaalunud nii ja naa pidi. Neli korda käisin IKEAs luurel, mõõtsin ja rehkendasin, viskasin pliiatsi nurka, kaotasin mõõtude ja joonistega paberid, alustasin otsast, ei olnud taas rahul ja kui paar nädalat tagasi tuli IKEAsse uus kollektsioon, siis veetsin neli tundi arvutiekraani ees paberitele visandades ning lõpuks sain enam vähem kõik paika.

I've contemplated and measured and sketched and done what not for the past 8 months. I even went down to IKEA for 4 times, each time coming back frustrated and without the furniture. I just couldn't find the perfect solution, that wouldn't break the bank and would cater all my needs. But a few weeks back a new collection arrived in IKEA and that is where I finally decided to spend 4 hours on their website  while sketching away possible floor plans. 

Kõige suurem nuputamine oligi tegelikult lauaga, veel paar kuud tagasi ei teadnud ma kuidas seda lahendada, sest ei meeldinud mulle ei pakutavad lauajalad ega olnud ka sobivalt laia ja pikka lauapinda.
Kolasin kõik mööblipoed läbi, lõpuks ikka tagasi IKEAsse jõudes.

The problem part for so long was the table. The existing table solutions just didn't do it for me, the selection of table legs and tops weren't quite what I needed. I even went in other furniture store to see if I could find what needed. In the end, I went back to the IKEA.

Pisiasju on veel vaja sättida, aga praegune korraldus mulle meeldib: suurte akende all, pärastlõunase päikse ning loojanguga, vaatega tervele linnale.

I think I only need to find a few more minor items to fill the gaps, but overall I'm in love: with my corner under huge bright windows, with the  look over the city in afternoon sun and the sunset as well. 

Võtame järele / Catching up

Oh issuke, kui palju vett on vahepeal mere voolanud. Pikk blogimisepaus on tingitud tegelikult sellest, et me pere pisim pätt valas mu arvutisse pudelitäie vett ja kaks kuud olen ma ilma pidnud hakkama saama. Rääkimata sellest, et Omaani puhkuse ajal pani ka mu fotoaparaat pildi taskusse ( ning sellest, et ämma-äia kuuajase külaskäigu raames kadus ka mul igasugune huvi ükskõik millise käistöölise tegevuse vastu. Nüüd on mul uus arvuti (ja sellega seoses väga tühi rahakott), fotokas tuli parandusest tagasi ning ämm ja äi lendasid nädala alguses oma koju tagasi.

Oh dear, how time has flown by! My long absence from blogosphere has been due to the parting of my computer after it got a nice shower from the able hands of my younger daughter. It has been two months without my laptop. Not to mention, that my camera refused to work ever since our holiday to Oman, and  also because my in-laws visit didn't allow me any time for crafting. Now I have a new laptop and  the camera got back from repairs as good as new. And my in-laws left this week  too. So now I'm back with my hands itching for new projects. 

Vahepeal kudusin ma valmis ainult 18 mütsikest liiga varakult ilmaletulnud beebsude jaoks. Kokku saime me neid oma kudugrupiga 59 valmis ning kuuldavasti on mõned veel minu kätte jõudmata. Aga ma loodan, et need ka varsti me kingikotti saabuvad, et saaks mütsid lõpuks ometi haiglasse ära viia.

The only project I was able to work on during these 2 months of procrastination was the charity knitting UAE Amiras (that is our knitting community) were doing - we made Eenie, Meenie, Minie, Moe hats for the local hospital. I made 18, in total we got 59, that is 9 more than we projected. Some may be loose around town just yet, but I'm hoping those will find their way to me soon too, so we can drop off the hats in the Corniche hospital as soon as possible. 

Lõngaks paluti meilt akrüüli ja/või puuvillast, ja kuigi ma kumbagi ei armast, eriti seda naftasaadust, siis hea eesmärgi nimel võib ka mõnest asjaolust mitte suurt numbrit teha. Selliste pisikeste mütside kudumine võtab vähe aega ja vaeva, aga võib mõnele kudujale raske olla - pildid väiksetest nääpsudest kuvöösis on emotsionaalselt väga rasked. Mina püüdsin kudumise ajal meeles pidada, kui palju abi ja rõõmu võib olla mõnele nääpsule ja tema vanematele ühest ainsast mütsist. Ka kõige pisemate mütside (mis passivad väiksemat mõõtu munale pähe) kudumise ajal proovisin hoopiski mõelda sellele, et kaetud peaga pisike lahkuja või oma elu eest pidevalt võitleva mikrobeebi emal ja isal oleks natukenegi tröösti teades, et mütsiga tulevad kaasa head soovid.

The hats are knit in acrylics and cottons, and though I do not like neither of these fibers particularly, I managed to overcome my reluctance because of the good cause. Knitting these little hats takes little time and effort, but may be very difficult to some knitters - inevitably one may start thinking of the condition the babies are in when born early. I tried hard to remember throughout the knitting process that these hats may bring a lot of relief to preemies and joy to their parents and even when I was knitting the tiniest ones (that barely fit an egg) I found comfort in thinking the parents of the ones that are leaving us and the ones who are fighting hard for their survival not only get a hat but lots of good wishes knit into it. 

Minu mütside tagamaad on Ravelry lehel. 

The information about my hats can be found on my Ravelry project page.