Kui päris ausalt rääkida, siis alguses ma polnud sajaprotsendiliselt kindel, kas ma ikka peaks toda õlasalli kuduma, sest minust pole säärase iluduse kandjat ja minu tutvusringkonnas võibolla ei olekski inimest, kes julgeks ja saaks LJi piisavalt demonstreerida avalikkuse ees.
Aga siis kolisin ma Singapuri ja kohtusin itaallannast kunstniku Lauraga. Peale paari kohtumist oli selge, et tema on just see ainuõige inimene, kes oskab väärtustada ja julgeb kanda taolist käsitööd (Kui sa mu eelnevaid pits-õlasalle oled näinud, siis proovi arvata, mille jaoks neid kasutatakse? Kiri käib mitmekordselt ümber kaela seotuna salli eest ja Swallowtail Shawl on kuuldavasti valutava selja raviks võetud. Nii et ma olen oma kudumite kinkimisega ettevaatlikumaks muutunud) .
Aga Salasalli kudumise kohta ütleks, et järgmine aasta jälle!
No comments:
Post a Comment