Mood ja lõng

Tavaliselt ma lehte ei osta, aga täna on erandlik päev, sest kohaliku suurlehe Corriere della Sera vahel ilmus Mode&Modi moelisa, milles lausa kuue lehekülje jagu lõngajutte. Täpsemalt siis kudumitest ja selle suurest comebackist. Esiküljel on see pilt,
,
ja kõrval toimetaja "hala" (siinsest ajakirjanduskultuuritusest peaksin oma tavaelu bloogis kord romaani kirjutama), sellest kuidas talle need masinkootud esemed toovad meelde heegeldatud päevateki vanematekodus ja isa beezi kampsiku, mille ema kudus. Nii palju siis kriitikat.
Mis moes sel sügistalvel: kudumid, aga mitte lihstalt - neile ja teistelegi riietele võiks peale tikkida lilli - suuri ja kirjusid. Mis veel moes: muidu peaks kudum olema seksikas-liibuv-kehasse, aga kindlaks lisandiks enamike moeloojate pilgu läbi peaks olema kas a) lopsakas krae/sall või b) hüpersuur barett-müts c) ning ekstraks veel näiteks säärikud. Aga kuna moes ei astu kunagi kõik moeloojad ühte jalga, siis teine äärmus ütleb, et selga tuleb panna vähemalt kaks-kolm numbrit suurem kamps ja see siis vööga keseklt parajaks tõmmata.
Rääkides toonidest ja värvidest - roosa rokib täiega, aga sobivaks on kuulutatud ka valge, pastellid, hall ja lilla. Ilus on D&G talvine kollektsioon.
Kolmas lehekülg räägib kudumivõtmes ka Benettoni impeeriumist. Täpsemalt räägitakse Giuliana (loe: dzjuliaana) Benettonist, kes 8-aastaselt leidis oma elukire kudumise näol, impeeriumile aga pandi alus sellega, kui tüdrukuke kudus väikevennale ülesharutatud kampsidest sokid, sokidele järgnesid kampsid, siis aga pidid kaks vanemat last tööle hakkama, sest isa oli surnud ning ema haiglane. Giuliana ja Luciano, tollal 10 ja 12, jätsid kooli pooleli. Veidi aega töötas Giuliana kudumismasinaga ühes töökojas, sealselt perenaiselt kauples loa kella 6st 8ni töötada masinaga oma tarbeks, ning kasutas aega uute töövõtete ja disainide leiutamiseks. 12aastaselt pidi ta aga minema pereema soovil tööle rätsepa juurde, see töö ei istunud Giulianale ja kui ema nägi tüdrukut päevast-päeva õnnetuna, lubas ta tütre tagasi kudumitöökotta. Kui tütarlapsel täitus aastaid 14, töötas tema alluvuses juba tosina jagu kuduõpilasi, ühel õhtul tuli vennale Lucianole idee: "Mis oleks, kui sina teed kampsuneid ja mina müün need maha?" Mõeldud-tehtud, oma kudumismasina ostmiseks müüdi maha pere akordion. Ja impeeriumile saigi algus pandud, kompanii sissepühitsemiseni jõuti mõned aastad hiljem: 1966.
Neljas lehekülg räägib ühest kohalikust kudumistöökojast, mis teeb koostööd kõrgmoeloojatega.
Ja samal leheküljel veel pisike artikkel käsikudumise populaarsustest, artiklis kirjutatakse nii kuulsustest, kes on pildile püütud vardad käes (alates noorest Ingrid Bergmanist, lõpetades Sarah Jessica Parkeriga) aga ka Stitch'nBitch klubist ning www.menwhoknit.com (kuulsaim meeskuduja: Russel Crowe).
Viies lugu pajatab soojadest peakatetest ja sellest, kuidas need suured kohevad tutid-baretid võisid viia su kas põlualuseks või popimaks plikaks koolis. Hästi IN on sel talvel liikuda nii:

Aitab kah.