Alustasin kudumisega enne Lea sündi, kui ma veel ei teadnudki, et tütreke on sündimas. (Sisetunne ei petnudki, sest nii suur tahtmine oli just tüdruku kampsunit teha, kuigi ma olin end ammu veennud, et kõhus on poiss. Nojah, eks ta meil ongi paras marakratt juba esimestest kõhumürglitest alates)
Ja ma kudusin ta valmis ka ainult loetud tundidega. Ja alustasin kokkuõmblemisega. Ja siis kolimise käigus panin ma oma sukanõela kuhugi iks kohta. Ja koos sukanõelaga kadus ka igasugune tahtmine kokkuõmmelda. Ja üldse kogu kudumine jäi soiku.
Augustis leidsin nõela üles ämma ja äia juurest oma asjade hulgast ning võtsin endale ühe õhtu kohustuste vabaks. Paar tunnikest ja kampsun saigi kokku.
Läheb veel sel talvel miskit moodi selga. Lõpp hea, kõik hea. Ja kuduisu tuli ka tagasi.
Can you imagine that the beginning of this cardigan was cast on more than a year ago? I actually knit it up in counted hours (why I chose a girl's cardigan while I thought to be expecting a boy was a mistery back then. Little hint from innerself I'd say.) I also began to sew it up in May 2009 and then I lost my darning needle. Never thought this could kill the mojo, but it did. I even tried to sew with another darning needle, but to no avail. Into the hibernation bin it went.
Just recently I went to check my suitcase at my inlaws house and among other long missing items I found my needle. It was just a few hours work and the cardi was all sown up. On the last hour it seems! Ends well, all well. And my mojo is back as well!